Päev päeva järel liigub aeg vaikselt sügise poole. Juba on õhus tunda augusti õhtutele omast kargust ning ööd muutuvad järjest pimedamaks. Mind teeb alati nukraks see suvelõpu esimene avastus, et jälle on tulemas sügis. Sügis oma pimeduse, vihmasadude ja külma tuulega. Nukralt hüvastijätvate linnuparvede ja langevate lehtedega. Loodetavasti on tulemas veel ka "vananaistesuvi", mil kirevais leherõivais puud ühes päikesega sillerdavad ja enne sünget novembrit tuju tõstavad. No nüüd muutusin küll liiga nukrameelseks. Tegelikult on ju kõik hästi. Ilmad on veel hobusõbralikud ja inimesed heatujulised. Viimastel nädalatel olid meie juures pidevalt väikesed lapsed Maribel, Katriin ja Marten, kelle vaieldamatuks lemmikuks ma olen. Sõidutasin neid oma turjal ja lasin end hellitada. Nii hea on kuulda, kuis nad mind hellitavalt silitades sosistavad " Minu Maajakene". Mõnus on olla lemmik. Mitte lemmikloom vaid LEMMIK. Olen pere täieõiguslik liige (Kai ütleb seda kogu aeg) ja kõikide lemmik. MÕNUS! No tegelikult on seda ka ju teised meie talli hobused aga mulle meeldib mõelda, et olen eriline.
Mis siis veel. Ron käib taas sadulas. Tuliselt tundlik poiss virutas hiljuti Marleeni näoli maneeži liivale. Vaesekesel oli lausa silm sinine (Marleenil mitte Ronil). Pole hullu, las inimloomad õpivad paremini hobuseid "lugema", sest siis ju selliseid asju ei juhtuks. Muidu läheb Ronil ja Marleenil juba väga hästi. Varsti alustavad nad treeninguid Reeda käe all ja suunduvad taas koolisõidu radadele.
Pisitriinul on lisaks Tibi-Vigrile Nutella. Nutella on pisike siresäärne kaunitar Saksamaalt. Mõelda vaid- veel üks hobune minu sünnimaalt. Meid, siniverelisi, on Sõbra Tallis juba neli: Mina, Freddy, Undu ja nüüd ka Nutella. Saksamaa ruulib! Tibi-Vigri kolis aga hoopis Harjumaale kus harjutab tulevast emarolli. Hoiame talle pöialt, et varsatitt tuleks sama värvi nagu issi Rob Roy. Väga lahe igatahes!
Oleme kampas maastikul käinud ja isegi ATV radadel rallitanud. ATV rada on väga äge koht. Üles ja alla mööda järske kurve. Kapjade all puhas raske liiv ja kõrvus tuul. Täis adrenaliinilaks. Eedile mõjus see nii, et temaga ei tahagi inimesed enam eriti sinna minna. Eedi nimelt tahtis lendu tõusta vaatamata oma suurele kehamassile. Sellest tekkis aga inimestega väike erimeelsus :-) ja nüüd lastakse Eedil vaid vaikselt metsaradadel sammu teha. Vot siis. Ja muide, sel suvel on putukaid olnud vähem kui eelmistel. Oleks see nii vaid igal aastal!
