Kai lasi eile meile puhast joogivett ja muudkui rääkis minuga samal ajal juttu. Annan selle teile siis üldjoontes edasi:Tead Muumi, meil Randoga on homme, 12.juulil, 20nes pulma-aastapäev. Kujutad sa ette- 20 aastat!!! Ütle mulle, Muumi, kuhu need aastad on küll läinud? Kuhu? No ma lihtsalt ei saa aru. Enda arust olen ikka 20 aastane ja mitte päevagi vanem. Täiesti arusaamatu. Lapsed on juba suured ja ise 41. No ei ole võimalik! Ei ole lihtsalt võimalik!!!!
(siinkohal sättisin mina ennast Kai veevooliku ette, et ta mind korralikult kasta saaks....)
41..... huvitav mis 20 aasta pärast on? Müstika kui kiirelt aeg kaob. Tagantjärele mõeldes on need 20 aastat olnud ikka päris head. Raskusi on küll kõik see aeg ilgelt palju olnud aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja meie Randoga oleme tugevad, sest meil on suurepärane ja kokkuhoidev pere. Kolm supertublit ja üliüliülikallist last, kelle üle ma ikka kuradi uhke olen ja kallid vanemad, õed ja nende pered ja sõbrad ja .....ma olen ikka täiega õnnelik......
(siinkohal kergitasin mina oma tagumist jalga, et Kai saaks veejoa mu sügelevale tissivahele suunata.....)
Kuule Maaja, no sa oled ikka naljakas hobune! No tõesti, on vesi mõnus? jah, no, noo on küll...oh sind küll. Kallis oled. Minu kallis oma hobune. Kunagi lapsena unistasin ma oma hobust. Nüüd on mul terve tallikompleks. Kes ütleb, et unistused ei täitu? Täituvad. Tuleb vaid püüda nende poole. Läbi raskuste tähtede poole. Oh sa mu Muumi küll.......
Veenõu sai kahjuks täis ja Kai läks teisele poole ruunade juurde. Ei tea, kas ta nendega ka juttu ajab. Ma ei usu. Kai räägib ju ainult minuga nii, sest ainult mina olen Tema Oma Muumimamma. Vaatasin talle veel pikalt järele. Head pulma-aastapäeva teile Kai ja Rando!!!
