Ikka veel märts....lumi....külm....tuul.... Ei taha see kevad veel tulla. Freddyl on õnneks juba parem. Kohati ehmatas ta meid ikka väga ära ja kartsime juba halvimat. Vaeseke lihtsalt kustus ja muutus järjest jõuetumaks. Silmad muutusid tuhmiks ja ta vaatas meist läbi nagu Pastuška enne surma. Nagu poleks tal enam üldse tahtmist elada. Seisis ja vaatas kaugusesse.... Samas on tal ju palju ilusat, mille nimel tasub elada: mõnus pensionipõlv Marleeni maastikukaaslase- ja sõbrana, turvaline väike kari (ta on meie karja ainus ruun), korralik toit nina ees jne jne. Elu on tegelikult ilus. Jah... hetkeks kartsime, et ta on alla andnud. Meie Freddy ei ole aga õnneks allaandja tüüp. Tegelikult on ta alati olnud võitleja ja nii ka praegu- paraneb ja jääb ellu. Uskumatu, et ta üritas mitu aastat inimestele selgeks teha, et tema pidev peaga vehkimine ja närvilisus tuleneb seedetraktist mitte sadulast ega hammastest. No ei saanud rumalad inimesed sellest aru enne kui oli juba peaaegu hilja. Õnneks viidi ta vähemalt kiiresti kliinikusse ja toodi seal elule tagasi. Lõpp hea kõik hea.
Kas ma olen teile kunagi öelnud, et meie talli ametlik nimi on Sõbra Tall? Ega vist. Nüüd te siis teate :-) ja nimi on muuseas väga tabav. Meie tall koosneb vaid sõpradest ja nende inimestest. Tegelikult ei nimetaks ma kõrvalkarja Amorit küll oma sõbraks, sest kunagi tahtis see tõbras mind vagaseks teha. Ta ei kannata teist lapilist trullakat peale iseenda. Istugu selle vanamuti Jonnikaga siis ühes karjas, õige mul asi. Kasmir on lausa üksinda. Teistel on aga kõigil sõber olemas. Poolusel on sõbraks uus eesti tõugu hobune Rommik ja Elli ka. Nad on nimelt taas ühes karjas. Ronil on sõbrad Eedi ja Winni. Freddyl on sõber California. Fürstul on sõber Rosy ja Komavaatsius ehk Koma + Ponifatsius moodustavad paari. Minul on ka oma sõber- Kai. Ta on nii tore. Annab leiba (Nänni ka alati annab), puhastab mind, sügab sealt kust ise sügada ei saa (tissivahelt) ja viib maastikule jalutama. Ühesõnaga päris normaalne inimene.
