Ja varsti ongi suvi läbi. Õnneks. Täna on 23.august ja ilm mõnusalt jahe. Tegelikult on ilm olnud mõnusalt jahe juba nädal aega. Tänavune suvi on olnud üks tõeline õudus ja nuhtlus. Juunist saadik meeletu kuumus ja kohutavalt palju igasuguseid vereimejaid. 8.augustil elasime üle kohutava tormi. Hetkega läks taevas mustaks ja tõusis jube tuul. Jõemetsad jooksid täies koosseisus meid talli viima ja oli ka põhjust. Äikesenooled lõid paukudes ümberringi ja tuule undamine koos kõuemürinaga oli rohkem kui hirmutav. Mina kõndisin koos Nänniga talli poole kui täpselt meie kõrval pajupuu maad ligi murdus. Ehmatasin ja rebisin end lahti. Nänni kisas nagu metsaline ja teised hobused läksid paanikasse. Sekundi pärast lendas üle meie süsimust turbapilv, nii et silmad olid tolmu täis ja enda ninaotsagi ei olnud näha. Turbaraba on meist paari km kaugusel, nii et kujutage siis ise seda jubedust ette! Õnneks lõppes meie jaoks kõik hästi aga murtud puid ja oksarisu on siiani kõikjal.
Augusti alguses olid mõned jahedamad päevad ja käisime paar korda maastikul. Mina Kaiga ja Freddy Marleeniga. Viimasel korral suutsin ma vist Kai välja vihastada, sest ta lubas mulle jälle suulistega valjad pähe panna. No ma ei tahtnud temaga ühte rada minna vaid üritasin teda tõepoolest pidevalt kuhugi kõrvale vedada. Ta läks lõpuks täiega närvi ja sisitas, et paneb mulle taas rauad suhu. Päh, pangu kui tahab. Mul võib ju ka aeg ajalt paha tuju olla ja tol õnnetul maastikuretkel just oligi. Me ikka suutsime üksteisest täiega mööda rääkida. Tegelikult on need suulisteta ehk bitlessvaljad ka teatud olukordades ebamugavad. Surve on kogu peas, nii et ma ei teagi tegelikult kummad valjad paremad on. Eriti vastik on siis kui mina tahan paremale ja Kai vasakule minna või kui mina tahan edasi kihutada aga Kai hoopis seisma jääda. Erimeelsuste puhul avaldavad bitlessid mu peale vastikult ebameeldivat survet ja mulle see ei meeldi. Tegelikult oleks ju kõige parem sõita hoopis ilma igasuguste valjasteta aga Kaiga vist seda rõõmu kunagi ei tule. See on negatiivne uudis.
Positiivne uudis on aga see, et mu jalad on lõpuks ometi korras. Kai ostis mulle sakslanna Ute käest Derby mineraale ja müslit ning pidev salvitamine + korralik toit on lõpuks tulemuseni jõudnud. Kärnad on kadunud! Jeee!!!! Kogu suve ei ole ma ka kordagi köhinud. Näis, mis sügis toob. Rando ehitab meile praegu uut välitalli ja mulle on seal suurem boks broneeritud. Ma ei jõua seda rõõmu ära oodata, sest praegune boks on pisut kitsavõitu küll.
Tegelikult pühendan selle peatüki meie pere suurele kaitsjale Cesarile, kes suikus igavesele unele 9.augustil 2010. Puhka rahus kallis Cessu! Cesar haigestus juba enne jaanipäeva ja teda ei õnnestunud päästa. Tegelikult oleks inimesed pidanud ta varem juba magama panema, oleks pikk ja õudne agoonia ära jäänud. Samas oli mul kahju pererahvast, kes teda kõik nuttes leinasid. Surm paneb elu üle sügavalt järele mõtlema, paneb ELU väärtustama ja austama. Cesar oli meie kõigi valvur ja kaitsja- suur, võimas ja uhke koer. Sa andsid meile nii palju... Täname, et Sa olemas olid ! Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis truu sõber!
